Kuna panin esimese hooga äsja valitud kasutajanime mitu korda valesti, märkasin esimese hooga ühte imelikku viga - igal ebaõnnestunud sisselogimisel teatati mulle esialgu, et ühendumine ebaõnnestus (ei sõnagi valest kasutajanimest või paroolist). Keeruline oli aru saada, kui trükiviga kasutajanimes kohe ei märganudki - kuna olin mobiilitelefoni ja EDGE abiga arvuti netti ajanud, süüdistasin esialgu kehva ühendust. See selleks, pole hullu. Hoopis häirivam oli, et iga kord pärast ühenduse probleemidest teatamist avanes teine aken, mis teatas, et ma olen edukalt Second Life'i installeerinud. Tore küll, aga ma juba teadsin seda.
Virtuaali!
Kui lõpuks sisse sain, olin segaduses. Ausalt öeldes meenutas mäng veidi RuneScape'i, mida sai rohkem kui kümme aastat tagasi palju mängitud. Isegi alustamiskoha väljanägemine tundus tuttav.
Pärast esmast üllatust proovisin seal kellegagi suhelda. Keegi polnud eriti huvitatud, aga võib-olla oli asi selles, et ma olin mingis stardipunktis, kus kõik olid algajad ja neil oli targematki teha. Asusin siis ringi kolama ning sisenesin mingist "uksest", kus oli ka mingi tekst. Kuigi selle teksti järgi sai "uks" valitud, unustasin selle enam-vähem kohe pärast sisenemist.
Jõudsin välja mingisse maailma, kus olid Suurbritannia lipud. Seal kükitas mingi poolpaljas tegelane, kes minuga suhelda ei tahtnud. Ega ma rohkem kui "Hello!" ei öelnudki. Uurisin asju ning esimese asjana avastasin, et kasutajaliides on väga tuim. Võimalik, et asi oli ka netiühenduses, aga kuskile klikkimisele ei järgnenud aeg-ajalt isegi mingit indikaatorit, mille järgi võiks aimata, et mu nupuvajutus vastu võeti. Või ei osanud ma seda otsida.
Peale poolpalja tegelase, kes minuga ei rääkinud, ei näinud ma maailmas kedagi. Selline tunne oli, et olengi seal üksi. Kolasin ringi ning uurisin asju. Endiselt tundus RuneScape'i moodi. Leidsin pangaautomaadi ning vaatasin pangakontot - tühi, mida oligi arvata. Mingisugust asjandust näppides sain omale tasuta punase särgi, mille kohe selga ajasin. Naljakas mõelda, aga olin väga õnnelik, kui mu ülakeha järsku punaseks värvus - ikkagi esimene asi, kus ma Second Life'is millegagi hakkama sain. Kolasin edasi, kirjutasin (oma arust tühjale maailmale) "bla" ning saatsin teksti välja. Keegi, keda ma ei näinud, sõimas mind selle peale. Ei tundnud end solvatuna, aga mind üllatas, et niisuguse asja peale pahaseks saadakse.
Siis nägin mingit ämblikku, kelle peale klikkides pidi midagi olulist teada saama. Klikkisin ja sain sõimata. Klikkisin veel ja sain uuesti sõimata. Sain naerda ja muidu uimane tuju läks heaks - keegi on näinud vaeva, et teha ämblik, kes inimesi sõimab. Sellised tüüpilised solvangud olid, näiteks: "Don't you need a license to be that ugly?" Siis avastasin, et ämbliku peale saab istuda. Tegin seda ja kuna maailm oli endiselt tühi, otsustasin tutvumise lõpetada.
Üldiselt jäi ikka tunne, et see asi pole minu jaoks. Tõenäoliselt võib Second Life kõvasti huvitavam olla kui see, mis mina nägin, aga see nõuaks kindlasti pikemat tutvumist. Võimalik, et ka mingil tippajal sisenemist või mängumaailma paremat tundmist (leida üles kohad, kus teisi mängijaid on), sest tõesti imelik on niisuguses väljasurnud maailmas üksi ringi jalutada. Eriti veel, kui midagi tarka teha ei oska.
PS. Ausalt öeldes arvasin pärast ringikolamist ja enne postituse alustamist, et suure vaevaga tuleb ehk kaks lõiku teksti valmis. Järelikult oli ikka midagi, mis meelde jäi. Ämblik oli väga lahe!
No comments:
Post a Comment