Lisaks käivad samasugused vaidlused suurfirmade vahel. Näiteks Intel vs AMD, nutifonisõjad (Apple vs Samsung vs Motorola vs Google vs Nokia vs RIM vs HTC vs veel terve kari firmasid). Need lõppevad tihtipeale nii, et vahetatakse omavahel litsentse ning rahunetakse (mõneks ajaks) maha; või siis peab kostja hagejale kahjutasu maksma, misjärel lõpeb kohe järgmine omavaheline protsess (kus rollid on vastupidised) ning kahjutasude summade saldoks on suurfirmade jaoks midagi nullilähedast.
Mis on intellektuaalomand? Lühidalt on tegemist millegi loomisel tekkinud omandiõigusega oma loomingule. Hõlmab tarkvara, muusikat, raamatuid, tehnilisi lahendusi jms.
Intellektuaalomand jaguneb: autoriõigus (tekib automaatselt), autoriõigusega kaasnevateks õigusteks (automaatselt) ja tööstusomandiks (õiguste tekkimiseks vaja registreerida) [sellisel teemal ei saa ju ometi viitamata jätta :)].
Viimasel ajal on Euroopas jälle jutuks tulnud tarkvarapatentide teema, kuid järjekordselt sumbunud nagu varasemaltki. Küll aga on tulnud autoriõiguste teemalisi leppeid, mida prooviti Euroopa parlamendis läbi suruda: ACTA ja sellele väga sarnane CETA. ACTA kukkus läbi, kuid CETA arutamine käib. Mõlema põhiprobleemiks on vabaduste piiramise võimalus autorikaitse õigustusel. Olles neid ja ka teisi välislepinguid lugenud, tekkisid minus vastakad tunded. Ühest küljest on ka paljud muud lepingud oma üldises sõnastused tõlgendatavad väga piiravatena - "X kaitseks võib piirata teatud vabadusi," on tavaline sisu. Selle ja varasema praktika järgi poleks nendestki lepingutest mingit reaalset ohtu. Samas pole kuigi tervitatav veel ühe teoreetiliselt vabadusi piirava lepingu sõlmimine - äkki seekord läheb teistmoodi ning hakataksegi inimesi kiusama.
Miks ACTA läbi kukkus, polnudki pigem sõnastus ja sellest tulenev vabaduste piiramise oht, vaid teerullipoliitika. Nii meil kui ka mujal Euroopas prooviti asi lihtsalt vastu võtta. Öeldi, et meil (kes on "meie"?) on seda vaja, kõik on väga ilus, karta pole midagi ning kohe sõlmime lepingu ära. Niisugune ülbus viskas isegi muidu rahulikel ja ükskõiksetel eestlastel üle ning toimusid ACTA vastu suunatud meeleavaldused. Kusjuures osalejad polnudki mitte niivõrd vargad ja pätid, nagu mõned rääkisid, vaid inimesed, kellele ei meeldinud meie poliitikute ülbus. Väideti ju riigivalitsejate tasandil ära, et rahvas on lihtsalt loll - kuigi tegelikult on poliitikute üheks olulisemaks ülesandeks rahvaga suhtlemine, sealhulgas ka oma seisukohtade inimestele arusaadavalt lahtiseletamine. Lisaks kallutas selline kiirustamine, ülbitsemine ja muu ebaviisakus paljud inimesed minu eelmises lõigus viidatud "äkki läheb seekord teistmoodi" mõtlemisele - miks muidu peaks asjaga nii kõvasti kiirustama. ACTA järel tuli CETA, mille areng käis alguses vaikselt, isegi salaja; siis suure käraga ning nüüdseks on jälle vaibunud. Vastuseis oli samasugune nagu ACTA-le.
Praegusel ajahetkel näeme autorikaitse valdkonnas aeg-ajalt küll näidispoomisi, kuid siiski suurt anarhiat - piraatlus on norm ning endiselt on tarkvara ostnud inimene mõnel pool teiste silmis lollike. Samas on palju ka vastupidist liikumist - vaba tarkvara, vaba muusika ja vaba kirjasõna koguvad aina rohkem populaarsust. Vabadus kaotab autoriõiguste osa peaaegu täielikult ära (viitamiskohustused ja muud litsentsitingimused siiski tihtipeale jäävad). Linux on serverite maailmas juba ammu kõige tavalisem nähtus, lisaks on ta ka aina enam oma nina koduarvutitesse pistma hakanud. Ka Windowsil kasutatakse palju vaba tarkvara abiprogramme - näiteks OpenOffice, Firefox, Google Chrome (vabavara), 7-Zip; mitmeid vanu mänge, mida siiani müüakse, jagatakse koos vaba DOSBoxiga. Paljud tasulise softi fännid ei pruugi teadagi, et nad vaba tarkvara kasutavad - sellele lihtsalt ei mõelda või seda ei märgata.
Hetkeseis on seega pigem positiivne, positiivse trendiga vabaduse poole. Kuigi vahepeal proovitakse mingeid imelikke repressiiv- ja ärimudeleid välja mõelda, ei ole need seni kuidagi korralikult suutnud kanda kinnitada ning inimeste vastuseis on samamoodi tugev. Ärihaid suudavad küll palju mõjutada, kuid kui eksisteerib kriitiline mass inimesi, kes on mingi asja vastu, ei päästa ka enam suured rahad.
Autoriõigused ja intellektuaalomand Eestis
Eestis reguleerib autoriõigust vägagi asjakohase nimetusega autoriõiguse seadus, mis erineb oma leebuse ja kasutajat-tarbijat eelistavate õiguste tõttu paljuski suurriikides sama valdkonda reguleerivatest õigusaktidest. Selle järgi tekib autoriõigus muuhulgas ka muusikale, audiovisuaalsetele teostele ja arvutiprogrammidele. Autoriõigus ei laiene jällegi näiteks uudistele, faktidele, rahvaloominguteostele, kuid ka arvutiprogrammide ning nende kasutajaliideste ideedele ja põhimõtetele. Autoriõigust pole kuskil vaja eraldi mainida, vaid selle teke ja olemasolu on automaatne. Mainida on vaja siis, kui autor kõik või osa oma õigustest ära annab, vorm aga pole oluline.
See viimane toob välja minu arvates väga positiivse asja - tarkvarapatendid Eestis ei kehti. Seega on tarkvaraarendus meil siiski vaba ja arendajad ei pea kartma, kui kuri jurist saadab neile kirja, milles mainitakse, et kuna nende programm kasutab topeltklikki, rikub see USA-s võetud tarkvarapatenti. Sellise kirja võib Eestis rahulikult prügikasti visata. Miks see minu arust positiivne on? Vastus on lihtne. Tarkvara peab (autori soovi korral) olema kaitstud, aga selle toimimiseks vajalike ideede ja lahenduste "omamine" piiraks oluliselt konkurentsi ning tekitaks juurde mõttetut juurajama, milleks mõnel väikearendajal (kes muidu tegi ülihea ja vanast parema konkureeriva programmi) vajadust, aega ja raha pole. Samamoodi nagu pärsib see väikearendajaid, on see koormaks ka suurfirmadele. Jah, nad võivad küll oma juristidearmeed kohtusse peksta ja ehk ka võita, kuid arendused hakkavad käima ümber nurga, kulutavad ehk ka rohkem ressursse ning tekitavad väärakaid kasutajaliideseid (et ikka kindlasti mitte kellegi patendiga vastuollu minna).
Samas pole mul midagi selle vastu, et teosed autoriõigustega kaitstud on. Tunnistan ausalt, et muusikat, telesarju-seriaale ja filme olen ka ise netist tõmmanud, kuid samas olen nõme ning ei jaga neid - see on ju keelatud. Hoolimata autorikaitsjate jutust, ei ole meil siiski tõmbamine karistatav. Eesti õigusruumi praktika on nii tore, et kuni inimene teadlikult pira ei tiri, ei saa teda milleski süüdistada. Igaühel on õigus eeldada, et inimesel, kes jagab muusikat või filme, on täielik õigus seda teha. Samas on muidugi kohustus pira oma andmekandjatelt eemaldada, kui saad teada, et tegemist on keelatud materjaliga. Kuid millal keegi seda teada saab, on väga raske tuvastada. Arvutikaugeid inimesi, kes arvavad, et kõik, mis on netis, on seal loaga, jätkub nii meil kui mujal maailmas küllalt. Lisaks "lollide" kaitsele ei keela keegi juba omatava muusikaplaadi või -kasseti sisu ka pirasaitidelt tõmmata - tekitad omale seadusega lubatud legaalse varukoopia, selle allikas pole oluline. Keegi ei saa isegi kontrollida, kas sa oled need omale ostnud või mitte - inimene ei pea kõiki ostudokumente igavesti alles hoidma. Varasemalt, enne tarkvarauuenduste maailma internetti kolimist, leidus programme, mille litsentsilepingus oli keeld varukoopiate tegemiseks - Eestis on see õigustühine, sest seadus on kõige tähtsam (AutÕS § 24 lg 2).
Samuti lubab sama paragrahvi kolmas lõige uurida programmi toimimist, kuigi seda keelavad mitmed litsentsilepingud siiani. Lisaks lubab AutÕS § 25 vananenud või puuduliku dokumentatsiooniga programme ilma loata lammutada ja ümber ehitada, et säilitada ühilduvus muu tarkvaraga. Jällegi positiivne, ühilduvus on lai mõiste. :)
Eesti autoriõigustest võiks veelgi positiivset rääkida, kui võtta võrdluseks sama valdkonna seis näiteks USA-s.
Negatiivse asjana saab tuua aina pikenevad tähtajad autoõiguse kehtivusel pärast autori surma.
Samuti korraldatakse ka meil aeg-ajalt näidispoomisi neile, kes piraattarkvara, -filme või -muusikat levitavad. Selles ma aga nii väga negatiivset ei näegi. "Puuakse" vaid neid, kes pidevalt jagavad, mitte poole BitTorrenti tirimise ajal mingi endalegi tundmatu faili ("lollide kaitse") bitijadasid võrku saadavad. Niipalju peaks ikka mõistust olema, et mitte omale jamasid kaela tõmmata. Lisaks on näidispoomiste tulemused tihtipeale kas mingid pisitrahvid, tingimisi karistused või rahalised karistused tingimisi (st kui rohkem jamasid ei korralda, ei pea üldse mingit trahvi maksma).
No comments:
Post a Comment